Kolmas nädalavahetuse praktika on läbi. Tehtud. See aasta ei ole mul vaja enam ühekski kuradima nädalavahetuseks siia jääda. Ning mul on selle üle tohutult hea meel. 6 tundi praktikat veel vaja järgi teha (neid teen nädala sees õhtuti) ning siis on absoluutselt kõik. Ei pea oma nina enam kordagi talli pistma, kuigi arvatavasti ma seda siiski teen.. ajaviiteks või juhul, kui mõnd hobu igatsema hakkan. Loodetavasti ma enam sügisel sama viga ei tee, et praktikatelt puuduma hakkan. Nüüd ma ju tean, mis tunne on kevadel tõmmelda, et järjele jõuda. Kuigi, tuleb tunnistada, et mul on haiglane komme oma haigeid vigu korrata. Kuid ma usun, et selle koha pealt ma seda enam ei tee. Ma loodan.

Täna tuli talli üks hobune, kel nimeks pandud Herakles. Ta on vaid homseni, treenerikoolituse raames.. Aga ta on nii ilus. Lihtsalt võrratu. Süsimust, läikiv, suurim hobune keda eales näinud olen, nii musklis, jõuline, võimas, vägev.. Sõnulseletamatu. Tahaks endale ka sellist. Ta võikski siia jääda. Aga asjatud lootused. Ning ma ei kavatse end nendega vaevata.