Kolmas nädalavahetuse praktika on läbi. Tehtud. See aasta ei ole mul vaja enam ühekski kuradima nädalavahetuseks siia jääda. Ning mul on selle üle tohutult hea meel. 6 tundi praktikat veel vaja järgi teha (neid teen nädala sees õhtuti) ning siis on absoluutselt kõik. Ei pea oma nina enam kordagi talli pistma, kuigi arvatavasti ma seda siiski teen.. ajaviiteks või juhul, kui mõnd hobu igatsema hakkan. Loodetavasti ma enam sügisel sama viga ei tee, et praktikatelt puuduma hakkan. Nüüd ma ju tean, mis tunne on kevadel tõmmelda, et järjele jõuda. Kuigi, tuleb tunnistada, et mul on haiglane komme oma haigeid vigu korrata. Kuid ma usun, et selle koha pealt ma seda enam ei tee. Ma loodan.

Täna tuli talli üks hobune, kel nimeks pandud Herakles. Ta on vaid homseni, treenerikoolituse raames.. Aga ta on nii ilus. Lihtsalt võrratu. Süsimust, läikiv, suurim hobune keda eales näinud olen, nii musklis, jõuline, võimas, vägev.. Sõnulseletamatu. Tahaks endale ka sellist. Ta võikski siia jääda. Aga asjatud lootused. Ning ma ei kavatse end nendega vaevata.

Taaskord kavatsen terve nädalavahetuse tallis olla, see on siis kolmas "nädalavahetuse praktika" nüüd ning järgi teen praktikaid nädala sees. Ja mul on kindel plaan järgmiseks nädalavahetuseks kõik asjad tehtud saada ja koju minna. Ma oleks nii õnnelik. Rohkem kui õnnelik.. kui mul ainult need praktikad juba otsa saaks.

Kella neljast seitsmeni olin tallis, tegin praktikat. Kaalusime heina, panime söögid ette ja lasime metsalised sisse. Homsest pühapäevani käime Tiinaga igapäev Laguunaga tegelemas, teda ohjamas ja kordetamas. Mõnus, jaa.

Koju tahaks.

Käisime täna platsil sõitmas. Niiiii mõnus oli lihtsalt. Päike ja hea ja soe ja värki. Saagaga sõitsin. Teised hüppasid ka, mina ei saand, sest Saagal ei lasta hüpata (ma siiani ei tea, miks) .. Selleks, et hüpata oleks saanud, oleksin pidanud Leedi võtma. Aga siis ma oleks vägakutu olnud, käed surnud ja jalad väsind, ma arvan kaa, jaa. :)

6. mail on Säreveres mingid ratsavõistlused, vms. Ma isegi ei tea täpselt mis see endast kujutab, igatahes Reet tahab, et ma läheks sinna Saagaga. Ma isegi ei tea veel.. Sessuhtes, et Säreverre jään ma selleks nädalavahetuseks niikuinii, pean praktikat tegema. Eks näis. Võibolla tõesti.

Kõne emalt..

Ema: Palun ära veel täna ratsutama mine.
Liisu: Mm, polnudki plaanis, aga miks ei tohiks?
Ema: Sest ma tegin sulle elukindlustuse täna ära, aga leping hakkab alles homsest kehtima.

Ma armastan sind ka, mu megamuhe emps! :*


A, ja pole mõtet vist mainidagi et ma peaks üht toredat sinist raamatut lugema, ratsutamise algõpetusest vms.. sest esmaspäeval on selle peale kontrolltöö, aga kõik ju kindlasti teate, mis liisu praegu teeb? Istub arvutis ja räägib Russiga juttu (a).

Nädalavahetuse praktika on läbi. Aga see oli ulme. Esti on ju nüüd nö "uus" praktikajuhendaja. Kõik heinahunnikud pidid täpselt samasugused olema, ei ühtegi kõrt vähem ega rohkem. Ja kui veeäbrist oli 3 cm pealt joodud, pidi ämbri uuesti täitma. Heinakoguseid kaalusime, kellel 2 kg, kellele 3 kg. Asi läks päris hulluks, aga õnneks täna pääsesin. Fakt on see, et Esti tallipäevade praktikad hakkavad kohutavad olema. Lausa naeruväärne.

Ratsastajate grupis sai igaüks endale hobuse, kellega 10 tundi iseseisvat tööd peavad tegema. Margret ja Kaili tegidki täna algust, käisime platsil sõitmas. Marii sõitis Vürtsuga, et ta enne kojuviimist vormi saada. Mari tegi pilte ja mina võtsin päikest. Juhhuu.

Mul on 17 tundi tallipraktikat vaja veel teha, et üks hinne kätte saada. Ja siis veel ma ei tea, kui palju, et veel üks hinne kätte saada. Normaalne. NOT.

Ebanormaalne. Ma lihtsalt nii kardan hobuseid peale seda Eclips'i jama. Pean neid sisse-välja talutama. Ja ma lihtsalt kardan. Isegi kõiki kõigekõigerahulikumaid hobuseid. Välja arvatud Pianola. Sest ta on tõsiselt südamesse pugenud. Ta on elus haiget saanud. Teda on ebaõiglaselt koheldud. Ta kardab absoluutselt kõike. Ja kui mina kardan, kardab tema veel rohkem. Ma ei tohi lihtsalt tema pärast karta. Ainus hobune vist veel siin, keda ma usaldan. Täielikult.